Mati Unt kirjeldab artiklikogumikus “Theatrum mundi” tabava rabavusega kunstiinimestes pesitsevat iha “lihtsurelike” seltskonna ja tähelepanu järele: “Euroopa pikaajalise traditsiooni järgi on kunstnik vindunud individualist. Mis sünnib tema peas, on isikupärane. Ta on ainulaadne, vähemalt enda arvates [---] asja muudab keeruliseks selliste nartsissistide, rafineeritud isikute eriline poetiseeritud kirg endast halvemaks peetud massi ühetaolisuse ja rumaluse vastu. Ise küll salahinges eriti isepäiseks jäädes püütakse mingi osaga endast “sulada” kuhugi (töölisliikumine), olla silmatorkavalt silmatorkamatu (Brechti hall särk), olla keeruliselt primitiivne (dialektika), olla angažeeritud (kommunist, fašist, parteilane, parlamendisaadik). Vaimulaadi flirt “lihtsa mehega” on peaaegu erootiline. Egotsentrik, Mina-inimene, supleb patolooilise himuga masside meres [...]. Nagu käidaks äärelinna odavas lõbumajas.”
“Kõrge” vaimulaadi erootiline flirt “lihtsa” inimesega – kas ei näe me seda igal jumala õhtul Eesti teatrilavadel?
Meenutagem katkendit Ugala menulavastusest “Armastus kolme apelsini vastu”:
“Pantalone: On ta meie mees?
Truffaldino: Seda peab altpoolt vaatama.
Pantalone (mõttepaus, naeratab): Ta on vist ikka meie mees.”
