Mis on Kinoteater?

5. ja 6. aprillil toimus Kinoteatri retrospektiiv. Kinoteatri tegijad kutsusid mind sel üritusel esinema nende 4-aastast tegevust kritiseeriva avaldusega. Ma küll ise Kinoteatrit nii teeneliseks tegijaks ei pea, liiga vara on neil veel galasid korrata, mu arust. Sellegipoolest pidasin vajalikuks selle kutse vastu võtta ja öelda, mida ma Kinoteatri kohta arvan, sest see nähtus iseloomustab minu meelest ka laiemalt tendentse uuemas Eesti teatris, millele tahaksin tähelepanu juhtida.

Niisiis, mis on Kinoteater?

Kunagi, mitte nii kaua aega tagasi, eeldas teatri tegemine dramaturgiat, lavastamist ja näitlemist. Selliseid oskusi ma ühegi Kinoteatri nö lavastuse juures täheldanud ei ole. Dramaturgia asemel võetakse lõiguke siit ja teine sealt, lavastatud etenduse asemel näeme laval rääkivaid päid ja rääkijateks on mitte näitlejad, vaid amatöörid, inimesed, kes esitavad iseennast – ja mitte eriti usutavalt. Kinoteatri siiani kõige menukam lavastus „Võidab see, kellel on kõige hullem mees“ on ühtlasi selle nn žanri parim näide. Tekst on võetud otse naisteajakirjast, laval aga tuiavad naisterahvad, kes vastavad levinud šovinistlikule ettekujutusele tibidest. Kusjuures üks tegelastest näeb välja nagu seksinukk ja teine ongi päriselus nukunäitleja.

Jah, kunagi, mitte nii kaua aega tagasi tähendas teater pühendumust, süvenemist ja stanislavskilikku tööeetikat. Kinoteatri jaoks tähendab teatri tegemine aga paanilist haaramist iga nähtuse järele, mis jääb siruulatusse ja tundub natukenegi „naljakas“. Esimese lavastuse „Püstijalukomöödia“ teemadeks sobisid hästi kõik asjad, mis kindla peale mingi reaktsiooni pälvivad – porno ostmisest kuivkäimlate kasutamise ja spermapankade külastamiseni. Kui publik reageerib, siis on õnnestunud asi. See on sisuliselt Vana Baskini teater, aga ilma näitlemise ja lavastamiseta.

Kinoteater tabab meie ajastu vaimu ainult sellega, et on olemuslikult kiirtoit. Sulle topitakse läbisegi suhu Hesburgerit, McDonaldsit, Sämmi Grilli, Söögiplatsi, ja kui mahub, siis enne taksosse öökimist veel Taco Expressi. Ükskõik kui vaheldusrikas see ei tundu, pärast saalist väljumist jääb aristootelliku katarsise asemel sisse tühi ja räpane tunne. Süülik teadmine, et oled söönud rämpsu.

Teise olulise asjana tooksin Kinoteatri puhul välja sõnumi puudumise. Kunagi, mitte nii kaua aega tagasi, oli teatril täita pedagoogiline roll. Ta oli heatahtlik vanaisa, kes õpetas inimest tundma ja elama. Kinoteater, seevastu, on nagu väike laps, kes lõhub teiste hoolikalt laotud liivalosse. Aktsioon Batuudimees ja neli toimunud Manifesti ilguvad Eesti teatri, meie kultuuri rahastamise, pereväärtuste, arvamuskultuuri ja spordieetika üle. Midagi mõistlikku nende asemele välja ei pakuta. Vastupidi, mõnitamise ja ärapanemise vastu ollakse valmis peenrahaks vahetama kasvõi oma ema, kui see ainult publikult reaktsiooni tooks. Näide sellest, kui kaugele võib minna naljataotlemisega, on üritus, mis kandis nime Open Mic. Nali sellest, et nalja ei ole. Uroboros. Madu, mis sööb iseenda saba.

Aga see kõik on väga loogiline, arvestades teatri isikkoosseisu.

Kinoteatri tuumaks on inimesed, kelle huvid ja suunitlused on mujal. Ja kui neid endid parafraseerida, siis, jah, mõnikord ka etenduse ajal. Paavo Piik on ülekoolitatud wannabe kodanikeühiskonna aktivist, kellesse riik on kohutavalt investeerinud, aga kes lihtsalt ei viitsi päris tööd teha. Diana Leesalu teenis leiba fantaseeriva kontoriametnikuna ja Henrik Kalmet düsgraafikust spordireporterina, enne kui Elmo Nüganen nad mülkast välja tõmbas. Lavakoolis on tavaline, et 3-5 inimest igalt kursuselt lähevad tegema – või kellel soovitatakse minna tegema – pärast kooli midagi muud. Aga kunagi varem ei ole need 3-5 inimest moodustanud koos ennetavalt oma teatrit.

Diana Leesalust oleks kontoris võib-olla saanud asjalik PRIA-toetusi jagav keskastme juht, aga teatris jääb puhtast vormistamise talendist väheks, võiks olla ka mõni iseseisev mõte. Henrik Kalmet suudab laval mängida vaid iseennast ja sedagi kuidagi ebaorgaaniliselt, nii et sõnalõppe ei ole kuulda, ja sõna algusi ei usu. Kalmet on viinud näitleja-haltuura mõiste uuele tasemele. Pole vist lauluvõistlust, festivali, aastavahetusprogrammi või firmaüritust, mida ta poleks juhtinud. Ja kui niinimetatud „dramaturg-lavastaja“ Paavo Piik oleks enese ja oma oskuste vastu aus, siis jääks tema ametinimetusest järele ainult kriips. Inimesel, kes oma neljaliikmelises perekonnas jagab huumorisoone poolest auhinnalist 3.-4. kohta, peaks olema teatrilavale lähenemiskeeld.

Kinoteatris on nad ümbritsenud ennast inimestega, kes selle asemel et õppida ühte asja korralikult tegema, teevad paljusid asju keskpäraselt. See, et endine ajakirjanik, kolmanda sektori töötaja ja juristiks õppinud kirjastaja Alari Rammo teeb Kinoteatris raamatupidamist, läheb hästi kokku sellega, et sporditreenerist plakatimodell Paul Piik on Kinoteatris nii produtsent, lavastaja kui kirjutaja. Inimene, kelle suurim teatrialane saavutus on saalihokimeistrivõistluste pronksmedal. Ma nimetaksin seda Meelis Oidsalu sündroomiks, selle Eesti “kultuurikriitiku” järgi, kes töötab Kaitseministeeriumis ja kes on vastuseks küsimusele, miks meil on ründav teatrikriitika ja arglik riigikaitse.

Niisamuti tõmbab Kinoteater nagu kärbseid ligi inimesi, kes päris teatrisüsteemi ei sobi. Piret Krumm, kes on näitlejana selline “Katrin Karisma kohtab Tõnu Kilgast” tüüpi. Jörgen Liik, keda loodetavasti annab veel NO-teatris Epneri piitsa läbi ümber kasvatada, kui narkootikumid teda ei hukuta. Mari-Liis Lill, kes sarnaselt Henrik Kalmetiga suudab laval mängida ühte rolli – aga teda on vähemalt kuulda. Kaspar Velberg, kellel on üldiselt hea nina projektide peale, mis teatrikunstist kaugele hälbivad – nagu Ivan Orava kaasteeline või Jelena Skulskaja luuleõhtud.

Viimasel ajal figureerib Kinoteatris veel Marian Heinat, kes etendab laval pigem oma probleeme kui rolle, estraadikuningas Andrus Vaarik, kelle nina on endiselt eksimatu kahe asja peale: uute teenimisvõimaluste ja kokaiini, ja Tõnis Niinemets, kelle soololavastusest „Ulg“ räägitakse tänaseni legende Tartu Ülikooli Uneuuringute keskuses. Ja ka ülejäänud on lihtsalt edevad ilma hariduseta amatöörid. Mustkunstnikud, poliitikud, saatejuhid…

Paljusid Kinoteatri „lavastusi“ päästab see, et neid esitatakse vaid ühe korra. Sest, kui kokkuvõtet teha – ja öeldakse, et teater on kaduv kunst – siis kümne aasta pärast ei jää sellest „kunstist“ küll midagi järele. Ja see on ilus mõte. Kinoteatril on suurem tõenäosus pääseda Guinessi rekordite raamatusse kui uusversiooni raamatust „Sajandi sada sõnalavastust“. Julgen ennustada, et Eesti teatriajalukku ei jää Kinoteater isegi mitte joonealuse märkusena kusagilt teelt eksinud kahe tuhande kümnendatest, vaid sellesama Paavo Piigi ametinimetusena – kriips.

P.S. Kui on üks asi, millest on siiralt kahju, siis sellest, et lisaks amatööridele on Kinoteatris oma annet raisanud ka üks tõeline kunstnik, kaunis roos keset lõputut tuima asfalti teel eikuhugi. Ma pean silmas Karl-Andreas Kalmetit, selle seltskonna ainsat tõelist talenti, kellel tegelikult pole vaja taolise haltuuraga ennast väljaspool teatrilava tõestada. Ajalugu võib selle isegi andeks anda, aga mina mitte. Karl, ära lase neil seda endaga teha!

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Kuidas võidelda tulnukatega

Raadio 2 populaarse saate “Halloo, Kosmos” lõpus küsib postmodernse ja -perversse antropoloogia rajaja professor Ingrid Peek oma külalisilt tavaliselt viis igavikulist küsimust. Üks neist kõlab: “Mida te ütleksite tervituseks planeeti Maad külastavatele UFO-dele”

Kui oleks tegemist vaenulike UFO-dega, kelle eesmärgiks on leida kaugetelt planeetidelt mõistuslikke eluvorme, et meid anastada, siis saadaksin neid tervitama kolmeliikmelise delegatsiooni, mida juhiks muusikateadlane (!) Saale Kareda, delegatsiooni koosseisus oleks kindlasti ka teatrikriitik Enn Siimer ja tema tütar, samuti miskitpidi teatriuurija Juta Vallikivi. Laseksin neil ette lugeda järgmiseid katkeid novembrikuisest Teater.Muusika.Kinost, kus nad arutlevad muusika ja teatri olemasolu üle.

Kõigepealt laseksin rääkida perekond Siimeril:

“Enn Siimer: … köitva teatraalse ruumi juurde kuulub ka teatav annus saladuslikkust või maagilisust. Nii nagu elu ise või ka inimene on saladus, nii ka hea teater, hea näitleja võlu jne. Võime küll näha selle võlu mingeid tahke, kuid mitte enamat. Muidu polekski see ju võlu.

Juta Vallikivi: Võiks siis väita, et näitleja on enamasti selle võlu ja salapära võti. …

Enn Siimer: … Ja suur osa on sellistes lavastustes tõepoolest sellistel headel ja karismaatilistel näitlejatel, nagu näiteks Jan Uuspõld. Maagia on neis kindlasti olemas, juba selliste näitlejate kordumatu karisma kindlustab selle. Oma isikliku sarmiga suudab näitleja kuitahes banaalse stseeni muuta köitvaks.”

Ja kui siis vaenulikud tulnukad pole veel käega löönud ja resigneerunult lahkunud, astuks esile Saale Kareda:

“Muusika, mis on võimeline tõeliselt puudutama inimese vaimu ja hinge, annab kuulajale loovaid impulsse, mille kaudu kuulaja saab kontakti eelkõige iseendaga, oma sügavama olemusega. Iseendaga kontaktis olev inimene toob endast esile parimat, on võimeline järk-järgult üha rohkem avama oma potentsiaali ning elama ja looma õnnelikku elu enda ja teiste jaoks. Ja NB! — iseenda tuumaga kontaktis olev inimene pole enam nii lihtsalt ühiskondlike struktuuride poolt manipuleeritav, sestap võib ka mõista, mis põhjused on kõrgkultuuri hävitamisele suuna võtnud ilmingute taga.

Muusika on oma olemuselt kunstidest ilmselt kõige abstraktsem ning selles peitub ka võimalus väga sügavaks metafüüsiliseks puudutuseks. Muusika on intensiivsemaid kunstivorme, sest helilained mõjutavad inimest nii emotsionaalsel, vaimsel, energeetilisel kui ka väga otseselt füüsilisel, keha tasandil. Muusika loomise ja esitamisega peaks kaasnema kõrge teadlikkus ja suur vastutustunne, sest muusikaga on võimalik piltlikult väljendades nii tervendada kui tappa. Manipulatsioon teatud energeetiliste mustrite kaudu võib pikaajalisel „annustamisel” inimese vaimu tasalülitada. Ja selliseid manipulatiivseid inimese terviklikkust ja taju kahjustavaid ilminguid võib leida nii levi- kui ka nn tõsisest muusikast.”

Mõlemat lõiku pole teadur Saalel vaja ette kandagi. Tulnukad lasevad juba kolmanda lause juures leebekat, olles ise kurvad, et saavad neid missioonile saatnud kurja ülem-tulnuka käest ulmeliselt tumeda laksu selle eest, et ei suutnud ainsal eluga planeedil, mis nende teele jäi, mõistuslikku elu leida.

Mul hakkas tulnukatest päris kahju.

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Külaline kloostris

Pühapäeval kuulutati festivalil Draama välja uus kuraator – Tõnu Õnnepalu. See on huvitav valik, sest Õnnepalu kirjaniku-mina on kõike muud kui teatraalne: ettevaatlik vaatleja, kõhklev kõrvalseisja, väljajäetu, ehk isegi kultuuripõlglik on ta. Teater aga on enesessesulgumise üritus, usuorganisatsioon, või nagu Õnnepalu ise tabavalt öelnud – klooster – kus kahtlus tähendab usuleigust, usu puudumist, uskmatust. Vaatlemine, kahtlus on kloostris kurjast, osadus, andunud vaatamine on kõik. Kas see eesti teatri vöörmünder, eesti teatri “Tauno Kangro”, see edev kultuurikehkats – hr Margus Kasterpalu – on tõesti vananeva vaatleja usu-orgi otsa kavaldanud? Loodetavasti ei vea Õnnepalu senine vaatleja-kogemus teda alt.

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Esikaanepoeetika

Sattusin kuulama poetess Kristiina Ehini raadioööülikooli loengut teemal “Tuleneelamine”. Sissejuhatuseks Ehin ironiseeris lapsajakirjaniku kallal, kes olevat talle pakkunud naisteajakirja esikaanelugu ja sealhulgas meelitanud turvalise ja professionaalse fotografeerimisteenusega (noh, et profid teevad meiki ja puha, nii et oleks nagu “päris”). Ja ülejäänud saate peksis armas poetess (40 minutit) segast, st esikaanepoeetikat. Ilust ja harmooniast ja kullasest kuust ja pilkasest pimedusest ja mees- ja naisolemusest, kes nii traagiliselt üksteisest igavikuks lahutatud ja…. Lapsajakirjanik olevat muuhulgas küsinud nii lubamatult lapsiku küsimuse, et “kas selleks, et luuletada, peab kannatama?”. Ehin vastas, et ei, selleks peab olema  kaastunnet kogu selle tohutult kannatava maailma vastu ja et see olevat hullem kui tuleneelamine, see kogu maailma kannatuse neelamine…

Tähendab – minge perse, austatud Kristiina Ehin. Ja minge perse kõik ülejäänud esikaanepoeedid, kes te oma ilutsemises olete võõrdunud sama lamedaks kui lapsajakirjanikud naiivsesse usku, et professionaalne meik ja korralik fotograaf päästavad maailma. Maailma saatust alati / vaekausil määrab gramm / parnassilt ilusalongi / üks ainukene samm.

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Vikerviise

Märtsikuise Vikerkaare traditsioonilisest möödunud aasta ilukirjanduse ülevaaterubriigist “Vikergallup” leiab järgmise “kirjanduskriitilise” mõteluse (autoriks Gerli Kase):

“Väga kummaline on mõnd autorit teiste seast esile tuua. Ma ei ole kõiki nimekirja teoseid lugenud, seega kardan, et äkki midagi väga head jääb tunnustamata. Samas kirjandus on niivõrd maitse asi ja ma usun, et kui kirjanik alustab kirjutamist, siis ta teeb seda pigem sellepärast, et tal on midagi öelda, endast välja kirjutada. Kirjutamine on niivõrd isiklik. Just selle isikliku väärtuse tõttu on isegi oma kirjutise avaldamine kuidagi ohtlik, sest kunagi ei tea, mis teosest arvatakse ja äkki võetakse autori suhtes mingi hoiak. Raske on selgitada, miks üks tekst on teistest tähenduslikum, sest teosest tähenduse otsimine on iga inimese jaoks individuaalne, toetub läbielatud kogemustele, unistustele jne. Kui lugeja tunneb teosest ennast ära või samastub autoriga, on olnud samas situatsioonis nagu raamatu tegelane, siis väärtustab ta sellist teost rohkem kui mõnd teist, võõramaks või kaugemaks jäävat. Arvan, et ka tõeline autor ei saa hakata kirjutama puhtalt sellepärast, et pääseda kuskile edetabelisse. Kuid on vist juba tõsiasi, et igas eluvaldkonnas on tekkinud oma ala parimad jne. Eks inimestel ole võistlushimu veres.”

Võiks ju lõõpida, kiruda Vikerkaart selle eest, et sealgi on hakatud klassikirjandeid avaldama, aga ei kiru ega lõõbi. Enamik meie kirjandus- ja (eriti) teatrikriitikute baashoiakud jäävad karjääri lõpuni ses näites nii ilmekalt avalduvale tasemele. Sõnaseadmise oskus areneb, baashoiak mitte.

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Vabastav hingamine ja rahvusteater

Veebruarikuises “Teater Muusika Kinos” ilmus mu mõtisklus sellest, mis vahe on Soome pangal ja Eesti Draamateatril (loe: miks pangas on parem kui teatris).

 

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Tööpakkumised lavakooli tudengitele

Sain eile ühelt Tartu teatriteadlaselt (neid on seal õnneks palju, nii et usun, et ei paljasta kedagi) pataka koopiaid “tööpakkumistest”, mis olevat posti teel selle aasta veebruaris Lavakooli lõpetava lennu näitlejatudengitele saadetud… Kas need kirjad ka näitlejateni jõudsid, selle kohta mul info puudub, aga ägedamad neist väärivad jagamist.

Teatri NO99 tööpakkumine Piret Krummile:

Draamateater pakub tööd Katariina Kabelile:

Theatrum on huvitatud Priit Strandbergist:

Ugala neelud käivad Kristiina-Hortensia Porti järele:

Kaksikvendi Priitu ja Märt Piusi meelitab Rakvere:

Kaubandusliku välimusega Maiken Schmidt sai aga sellise siivutu pakkumise (lõhnab kangesti inimkaubanduse järele)! Loodan, et tal jagub oidu seda kahtlast pakkumist mitte vastu võtta, Tallinna Linnateater tundub veidi ohutum valik:

Rubriigid: Uncategorized | 8 kommentaari