Mis on Kinoteater?

5. ja 6. aprillil toimus Kinoteatri retrospektiiv. Kinoteatri tegijad kutsusid mind sel üritusel esinema nende 4-aastast tegevust kritiseeriva avaldusega. Ma küll ise Kinoteatrit nii teeneliseks tegijaks ei pea, liiga vara on neil veel galasid korrata, mu arust. Sellegipoolest pidasin vajalikuks selle kutse vastu võtta ja öelda, mida ma Kinoteatri kohta arvan, sest see nähtus iseloomustab minu meelest ka laiemalt tendentse uuemas Eesti teatris, millele tahaksin tähelepanu juhtida.

Niisiis, mis on Kinoteater?

Kunagi, mitte nii kaua aega tagasi, eeldas teatri tegemine dramaturgiat, lavastamist ja näitlemist. Selliseid oskusi ma ühegi Kinoteatri nö lavastuse juures täheldanud ei ole. Dramaturgia asemel võetakse lõiguke siit ja teine sealt, lavastatud etenduse asemel näeme laval rääkivaid päid ja rääkijateks on mitte näitlejad, vaid amatöörid, inimesed, kes esitavad iseennast – ja mitte eriti usutavalt. Kinoteatri siiani kõige menukam lavastus „Võidab see, kellel on kõige hullem mees“ on ühtlasi selle nn žanri parim näide. Tekst on võetud otse naisteajakirjast, laval aga tuiavad naisterahvad, kes vastavad levinud šovinistlikule ettekujutusele tibidest. Kusjuures üks tegelastest näeb välja nagu seksinukk ja teine ongi päriselus nukunäitleja.

Jah, kunagi, mitte nii kaua aega tagasi tähendas teater pühendumust, süvenemist ja stanislavskilikku tööeetikat. Kinoteatri jaoks tähendab teatri tegemine aga paanilist haaramist iga nähtuse järele, mis jääb siruulatusse ja tundub natukenegi „naljakas“. Esimese lavastuse „Püstijalukomöödia“ teemadeks sobisid hästi kõik asjad, mis kindla peale mingi reaktsiooni pälvivad – porno ostmisest kuivkäimlate kasutamise ja spermapankade külastamiseni. Kui publik reageerib, siis on õnnestunud asi. See on sisuliselt Vana Baskini teater, aga ilma näitlemise ja lavastamiseta.

Kinoteater tabab meie ajastu vaimu ainult sellega, et on olemuslikult kiirtoit. Sulle topitakse läbisegi suhu Hesburgerit, McDonaldsit, Sämmi Grilli, Söögiplatsi, ja kui mahub, siis enne taksosse öökimist veel Taco Expressi. Ükskõik kui vaheldusrikas see ei tundu, pärast saalist väljumist jääb aristootelliku katarsise asemel sisse tühi ja räpane tunne. Süülik teadmine, et oled söönud rämpsu.

Teise olulise asjana tooksin Kinoteatri puhul välja sõnumi puudumise. Kunagi, mitte nii kaua aega tagasi, oli teatril täita pedagoogiline roll. Ta oli heatahtlik vanaisa, kes õpetas inimest tundma ja elama. Kinoteater, seevastu, on nagu väike laps, kes lõhub teiste hoolikalt laotud liivalosse. Aktsioon Batuudimees ja neli toimunud Manifesti ilguvad Eesti teatri, meie kultuuri rahastamise, pereväärtuste, arvamuskultuuri ja spordieetika üle. Midagi mõistlikku nende asemele välja ei pakuta. Vastupidi, mõnitamise ja ärapanemise vastu ollakse valmis peenrahaks vahetama kasvõi oma ema, kui see ainult publikult reaktsiooni tooks. Näide sellest, kui kaugele võib minna naljataotlemisega, on üritus, mis kandis nime Open Mic. Nali sellest, et nalja ei ole. Uroboros. Madu, mis sööb iseenda saba.

Aga see kõik on väga loogiline, arvestades teatri isikkoosseisu.

Kinoteatri tuumaks on inimesed, kelle huvid ja suunitlused on mujal. Ja kui neid endid parafraseerida, siis, jah, mõnikord ka etenduse ajal. Paavo Piik on ülekoolitatud wannabe kodanikeühiskonna aktivist, kellesse riik on kohutavalt investeerinud, aga kes lihtsalt ei viitsi päris tööd teha. Diana Leesalu teenis leiba fantaseeriva kontoriametnikuna ja Henrik Kalmet düsgraafikust spordireporterina, enne kui Elmo Nüganen nad mülkast välja tõmbas. Lavakoolis on tavaline, et 3-5 inimest igalt kursuselt lähevad tegema – või kellel soovitatakse minna tegema – pärast kooli midagi muud. Aga kunagi varem ei ole need 3-5 inimest moodustanud koos ennetavalt oma teatrit.

Diana Leesalust oleks kontoris võib-olla saanud asjalik PRIA-toetusi jagav keskastme juht, aga teatris jääb puhtast vormistamise talendist väheks, võiks olla ka mõni iseseisev mõte. Henrik Kalmet suudab laval mängida vaid iseennast ja sedagi kuidagi ebaorgaaniliselt, nii et sõnalõppe ei ole kuulda, ja sõna algusi ei usu. Kalmet on viinud näitleja-haltuura mõiste uuele tasemele. Pole vist lauluvõistlust, festivali, aastavahetusprogrammi või firmaüritust, mida ta poleks juhtinud. Ja kui niinimetatud „dramaturg-lavastaja“ Paavo Piik oleks enese ja oma oskuste vastu aus, siis jääks tema ametinimetusest järele ainult kriips. Inimesel, kes oma neljaliikmelises perekonnas jagab huumorisoone poolest auhinnalist 3.-4. kohta, peaks olema teatrilavale lähenemiskeeld.

Kinoteatris on nad ümbritsenud ennast inimestega, kes selle asemel et õppida ühte asja korralikult tegema, teevad paljusid asju keskpäraselt. See, et endine ajakirjanik, kolmanda sektori töötaja ja juristiks õppinud kirjastaja Alari Rammo teeb Kinoteatris raamatupidamist, läheb hästi kokku sellega, et sporditreenerist plakatimodell Paul Piik on Kinoteatris nii produtsent, lavastaja kui kirjutaja. Inimene, kelle suurim teatrialane saavutus on saalihokimeistrivõistluste pronksmedal. Ma nimetaksin seda Meelis Oidsalu sündroomiks, selle Eesti “kultuurikriitiku” järgi, kes töötab Kaitseministeeriumis ja kes on vastuseks küsimusele, miks meil on ründav teatrikriitika ja arglik riigikaitse.

Niisamuti tõmbab Kinoteater nagu kärbseid ligi inimesi, kes päris teatrisüsteemi ei sobi. Piret Krumm, kes on näitlejana selline “Katrin Karisma kohtab Tõnu Kilgast” tüüpi. Jörgen Liik, keda loodetavasti annab veel NO-teatris Epneri piitsa läbi ümber kasvatada, kui narkootikumid teda ei hukuta. Mari-Liis Lill, kes sarnaselt Henrik Kalmetiga suudab laval mängida ühte rolli – aga teda on vähemalt kuulda. Kaspar Velberg, kellel on üldiselt hea nina projektide peale, mis teatrikunstist kaugele hälbivad – nagu Ivan Orava kaasteeline või Jelena Skulskaja luuleõhtud.

Viimasel ajal figureerib Kinoteatris veel Marian Heinat, kes etendab laval pigem oma probleeme kui rolle, estraadikuningas Andrus Vaarik, kelle nina on endiselt eksimatu kahe asja peale: uute teenimisvõimaluste ja kokaiini, ja Tõnis Niinemets, kelle soololavastusest „Ulg“ räägitakse tänaseni legende Tartu Ülikooli Uneuuringute keskuses. Ja ka ülejäänud on lihtsalt edevad ilma hariduseta amatöörid. Mustkunstnikud, poliitikud, saatejuhid…

Paljusid Kinoteatri „lavastusi“ päästab see, et neid esitatakse vaid ühe korra. Sest, kui kokkuvõtet teha – ja öeldakse, et teater on kaduv kunst – siis kümne aasta pärast ei jää sellest „kunstist“ küll midagi järele. Ja see on ilus mõte. Kinoteatril on suurem tõenäosus pääseda Guinessi rekordite raamatusse kui uusversiooni raamatust „Sajandi sada sõnalavastust“. Julgen ennustada, et Eesti teatriajalukku ei jää Kinoteater isegi mitte joonealuse märkusena kusagilt teelt eksinud kahe tuhande kümnendatest, vaid sellesama Paavo Piigi ametinimetusena – kriips.

P.S. Kui on üks asi, millest on siiralt kahju, siis sellest, et lisaks amatööridele on Kinoteatris oma annet raisanud ka üks tõeline kunstnik, kaunis roos keset lõputut tuima asfalti teel eikuhugi. Ma pean silmas Karl-Andreas Kalmetit, selle seltskonna ainsat tõelist talenti, kellel tegelikult pole vaja taolise haltuuraga ennast väljaspool teatrilava tõestada. Ajalugu võib selle isegi andeks anda, aga mina mitte. Karl, ära lase neil seda endaga teha!

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s